Vaheühendite stabiilsust saab võrrelda erinevate tegurite kaudu, sealhulgas struktuuri, elektrooniliste efektide, hübridisatsiooniefektide ja ruumiliste efektide kaudu.
Struktuurilised tegurid: näiteks on karbokatioonid tasapinnalises struktuuris tavaliselt stabiilsemad, samas kui karboanioonid on stabiilsemad püramiidstruktuuris, kuid konjugeeritud süsteemiga ühendatuna võivad nad omandada stabiilsema tasapinnalise struktuuri.
Elektrooniline efekt: elektrone eemaldavad rühmad põhjustavad sageli vaheühendite stabiilsuse vähenemist, samas kui elektrone loovutavad rühmad võivad stabiilsust suurendada. Näiteks allüülkatioonidel on nende elektrone loovutava toime tõttu tugev stabiilsus.
Hybrid effect: Different types of carbocations (such as benzyl or allyl) are usually more stable, and the stability of carbocations generally follows the rule of 3 °>2 °>1 kraad.
Ruumiefekt: vaheainete suurus ja kuju võivad samuti mõjutada nende stabiilsust. Näiteks võivad mõned kõrge steerilise takistusega vaheühendid olla rahvarohke keskkonna tõttu ebastabiilsed.
Neid tegureid igakülgselt arvesse võttes saab erinevate vahesaaduste stabiilsust tõhusalt võrrelda.